Tomi Blogi: EYOC'14 e. kuidas ma sain aru, et Euroopa tase pole teab mis kaugel..

Leidsin lõpuks aja Väina Mere Regatil GPS jälgimist tehes, et kirjutada juba mõnda aega tagasi toimunud Noorte Euroopa Meistrivõistlustest ja teiega siin veidi emotsioone jagada.

Sprint

Sprint oli sel aastal see, mille jaoks olin enim valmistunud 3'st distantsist. Viimased võistlused enne Euroopakaid veel kinnitasid seda et mul on praegu väga hea tase kiires kaardilugemises (jooksu pealt). Seega väga suurt närvi ei saanud tekkida enne starti, sest enam ei saanud midagi muuta - tuli teha vaid võimalikult kiire ja puhas sooritus. Võib-olla kui midagi ajas närvi võis see olla raja esimeses osas olev tõus. Otsustasin, et võtan kindlalt kuid rahulikult, et mitte liiga üles pulssi ajada ning ülejäänud rada värskete jalgadega joosta.

Enne starti veel kontrollisin kompassi suunda ja sisendasin veel endasse jääda võimalikult rahulikuks terve raja ulatuses - Kätte oli jõudnud aasta tähtsaim võistlus.

START- Kiiresti K-punkti, kuid igaksjuhuks otsustasin seisma jääda ja kompassi järgi kontrollida kaardi suunda. Esimene punkt tuli kiirelt ja kindlalt. Nüüd oli põhimõtteliselt terve võistluse ainsad tõusumeetrid. Tehniliselt teise punkti midagi rasket polnud, pigem just see füüsiline pool.

Teises punktis suutsin jääda mõneks sekundiks mõttesse, kas joosta vasakult või paremalt - Tuli meelde et tegu on Euroopakatega ning tuleb joosta! Seega lõpuks nii 3'nda kui ka 4'nda punkti otsustasin joosta vasakult poolt treppide kaudu, et ei peaks võtma tõusumeetreid.

Viiendasse punkti joostes suutsin ilusti välja lugeda tehisliku aia ning sellega end segadusse ei ajanud, punkti eel koperdasin pisut teise raja punkti otsa, kuid sain koheselt oma veast aru.

Edasi läbi võistluskeskuse joostes ja mikrohoovide vahel joostes suutsin peaaegu kõik ilusti välja lugeda.

11'ndasse punkti teisele poole maja jõudes oli mõlemalt poolt samaväärne teevalik - otsustasin minna paremalt, et kohe punktist edasi joosta, aga õnnetuseks ei lugenud välja, et tegelikult oli seal roheline mets ja sain päris korralikult turnida võsas ja nõgestes.

Sprindi teekond

Ning terve raja kõige kaootilisem viga juhtus täiesti absurdses kohas 13-14 joostes, kui otsustasin liiga vara joosta "läbikäiku" mis osutus majja sissejoostes hoopis trepikojaks, kus üks mees parasjagu suitsu tegi. Jooksin ruttu trepikojast välja ning andsin viimasest punktist veel viimast jõudu finishisse.

Ajaks anti finishisirgel 13:40 mis tagas 28. koha 100 sportlase hulgas. Kui nüüd analüüsida mõttetuid seisakuid ja paari teevaliku viga, siis füüsiline pool oleks võinud lubada max. 10. kohta. Seega motivatsioon sprindi edasise treenimise jaoks on igati olemas, sest Euroopa tase pole teab-mis kaugel ..

Kuid 28. koha juures kõige tähtsam oli see, et 30. hulka tulnuna makstakse tagasi omaosalus tasu.

Sprint oli seekord minu arust pisut liiga lihtne ja ega ka väga palju teevalikuid polnud - kas paremalt või vasakult. Ning hilisemat analüüsi tehes tuli üsna välja, et võitja otsustati 2 esimese punktiga e. kes kõvemini jõudis tõusu joosta ..

1 39 Ricardo Esteves 98 PO 11:51 0:00

2 13 Tuomas Heikkilä 98 FIN 12:21 +0:30

3 59 Vojtěch Sýkora 98 CZE 12:25 +0:34

.......

28 95 Tomi-Andre Piirmets 98 EST 13:40 +1:49

49 9 Lauri Pähn 98 EST 14:29 +2:38

66 53 Oliver Kütt 98 EST 15:21 +3:30

68 29 Andres Rőőm 99 EST 15:30 +3:39

Tavarada

Kõige närve söövam distants oli kindlasti tavarada oma rohkete tõusumeetrite ja tehniliste etappidega. Õnneks või kahjuks, pigem vast õnneks, startisin esimesest stardigrupist ning sain veidike jahedama temperatuuriga rajale minna. Mingit suurt närvi seekord polnud ja läksin kindlat sooritust tegema. Seega üldiselt ei nuriseks enda soorituse kohta ega ka teevalikute kui välja jätta vaid 5. punkt peale pikka etappi. Teevalik oli ilmselt ainuõige, kuid miskipärast otse punktile peale joostes ei näinud tähist. Kartsin et olen pisut liiga palju vasakule kaldunud ning peaksin punkti läbima (LOE: otsima) veidi paremalt poolt. Paraku osutus see siiski valeks ning peagi olin taas samas kohas, kus olin ka alguses. Eelmise korra erinevus praeguse olukorraga oli see, et nüüd leidsin üles ka tähise. Oranzide puulehtede väljas ilmselt ei suutnud tähist märgta. Ning nüüd juba edasine raja läbimine kulges enamasti meelepäraselt. Üks põhiline viga läbi raja oli füüsiline pool ning selle kordumise vältimiseks tuleb midagi tõsiselt ette võtta...

Teade

Teatevõistluse teekond

Kui peaks nüüd järjestama võistluspäevi tähtsuse järjekorda siis see võiks olla teisel kohal sprindi järel. Hommikul mitte kõigeparemini seedinud võileib tekitas pisut kõhuvalu, kuid end korralikult enne võistlust üles küttes ei märganud seda enam peagi. Mulle pole küll kunagi 1. vahetus meeldinud, kuid tiim oli hea ning tuli teha enda kindel ning tugev sooritus.

Kui mõni sell tahtnuks enne võistlust minuga panustada K-punkti võitmisele siis võinuks seda isegi teha, sest peale stardikiirendust leidsin end K-punktis 3. kohalt mitte teab mis kiirelt tempolt.
Sain end kohe suurepäraselt kaarti sisse elatud ning enda jaoks selgeks tehtud esimese punkti ründepunkt.

Pikk samm

Nii teise kui ka kolmandasse punkti jooksin üsnagi enesekindlalt ning kolmandas punktis oli tekkinud väike punt esiotsa jooksjatest.

Nüüd tuli ilmselt terve jooksu tehnilisem punkt, et just täpselt otse peale joosta ja mitte viga teha. Etappi joostes tekkis teevalikuid mul kolm: vasakult, paremalt ning otse. Esialgu joostes isegi kaalusin rängalt nii vasakult- (kust ei pea pm üldse tõusu võtma) ja otsemineku (kust on distantsiliselt kõige lühem ja ajule meelepärasem, ent tõusurohke) vahel. Nähes et enamus pundist kaldus siiski mööda orvandit jooksma ehk otse/paremalt variandile ei tahtnud ka ennast pundist lahti tõmmata ning otsustasin otsemineku kasuks. Üritasin mööda vasakpoolset orvandit üles joosta ning siis mööda nõlva tabada õigele kohale pihta. Nähes et ülejäänud punt justkui läheb viga tegema (jooksid teised mööda nõlva veel pikalt edasi) tundus, et nüüd võiks siin allpool olla justkui minu punkti koht. Kõik justkui klappis ja tundus olevat eelmine suurem nina enne punkti, edasi joostes lainetas paremal käel nõlv - täpselt nagu kaardil, kõik tundus olevat õige. Minu oletatavale õigele ninale jõudes aga punkti ei leidnud, mis lõi mu veidi liimist lahti - tundus ju kõik õige olevat!? Tükk aega olin mõtlikult seiklemas, et kus ma siis lõpuks siiski olen? Lõpuks sain end paika kaardi servas oleva kalju järgi ning peagi tuli veelgi rahvast selja tagant mägedelt (ehk enamus grupist oli jooksnud kaardist välja?). Olin enda peale üsna vihane, sest suutsin selle punktiga nii 8-10 min viga teha.

Vaatepunktist läbijooks

Ka järgmise punktiga suutsin veel pisut komistada eelmise punkti vea tõttu. Üritasin jääda rahulikuks. Teisel ringil viis rada põhiliselt mikroreljeefi piirkonda, kus suuri vorme pigem ei esinenud, küll aga võis ikkagi teha vigu väikeste detailidega. Nii suutsingi 12. punkti hapnikuvõlas joosta vahetuse kaaslastega nende hajutuspunkti. Veidike aega peata olekut endaarust õiges kohas, suutsin siiski aimata piirkonna ning enda punkti poole liikudes leidsingi enda õige hajutusepunkti üles suure nõgesetihniku vahelt.
Viimast korda läbi vaatepunkti ja võistluskeskuse joostes lugesin ilusti viimase ringi ette ning midagi keerulist polnud - läbida vaid kindla peale. Teatevahetust üleandes jõudsin veel Oliverile hüüda, et ta oleks 4. punktiga äärmiselt ettevaatlik. Nii tulin enda vahetusest välja 16. kohal ajaga 44:25 (kaotust võitjale +13:20)

Oliver suutis enda teise vahetuse joosta poodiumivääriliselt ilma suuremate vigadeta (oma vahetuse 2. koht) ning tõstis sellega meie tiimi 5. kohale (kaotust liidrile +12:21). Seega liidriga vahe oli kahanenud minuti peale, 1. kohale tõusta oli nüüd juba võimatu, küll aga joosta auväärsele 5. kohale.

Paraku ebaõnnestunud teatevahetuse tõttu kaotasime kohe vahetusalas 2 kohta - jätkus võistlus kohtadele 5.-7. Siiski tulid metsas veel mõned vead ning lõpptulemuseks 15. koht (kaotust võitjale +41:04)